O-Sensei Morihei Ueshiba aikido looja

Kui vaadata seda budoala kitsalt füüsilisel tasandil, on aikido võitluskunst, mis sisaldab põhiliselt heiteid, kukutamisi, liigeste lukke, mitmesuguseid sidumistehnikaid, aga ka hoiatavaid lööke (atemi). Tehnikad on tuletatud aiki jiu-jitsu’st (jūjutsu) jo-jutsust ja kenjutsu liikumistest (vt ka kendo kohta). Aikidod harjutades püüame vabaneda vastase kuvandist oma meeles. Me õpime kasutama ründaja oma liikumisenergiat, sellega liitudes, ja heidame uke endast eemale. Aikido ei ole staatiline kunst – liikumisele ja liigutuste dünaamilisusele pööratakse suurt tähelepanu.

Treeningul võivad harjutajad leida aikidost kõike seda, mida nad on otsinud; olgu see siis rakendatavad enesekaitse tehnikad, vaimne eneseleidmine, füüsiline tervis või meelerahu. Muidugi kulub selleks palju aega ja vaeva. O-Sensei rõhutas aikido moraalseid, eetilisi ja vaimseid külgi, asetades seejuures fookusesse harmoonia ja rahu arendamise nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses. Üks võimalusi mõiste aikidō tõlkimisel eesti keelde on 'kooskõla (leidva) meele tee'. See on nii ka tänapäeva aikidos, kuigi eri stiilid rõhutavad aikido-meele vaimset, religioosset aspekti erineval määral. Olgugi et idee võitluskunstist, mis püüdleb rahu ja armastava (jah, just seda sõna kasutas M. Ueshiba aikido-meele iseloomustamiseks oma viimastel eluaastatel) harmoonia poole võib tunduda paradoksaalne, on see aikido keskne kontseptsioon.

Sõna aikido tähistavad (kanjimärgid) on üles ehitatud hiina kirjasüsteemi ehituskividest. Väike sissevaade:

ai – harmoonia tähendab sobivust, millegagi kooskõlas olemist. Kui seda kanjit etümoloogiliselt uurida, võib seda tõlgendada umbes nii: alumised jooned kujutavad suud või näiteks teekannu avaust. Ülemised kolm joont moodustavad kaane kuju. Nende kahe seose abil näidatakse piltlikult kahe vastandliku (tühja ja täisoleva, nõgusa ja kumera) nähtuse või asja omavahelisele vastavusele. Nagu potile sobib kaas täpselt peale või kork pudelile, sulgurina avause ees. Ei saa aga unustada, et tegemist on vana keele ähmase algusajaga ja sellest tulenevalt pole mingeid tõendeid ainuõigest seletusviisist. Seega on selline tõlgendus ainult üks võimalik etümoloogilne seletusviis.

ki – hingus, meel, kavatsus. Ki-märk tuleb hiina ideogrammist, mis varasemal ajal oli lihtsam: 气 qi – aur või ka õhk... 氣: Ülemised kolm joont märgivad riisipotist tõusvaid aurupilvi, märk 米 tähistab riisi. Need märgid kokku moodustavad semiootilise sümboli, mis osutabki aurule, hingamisele või elujõule (soe toit) ja nii ka kaudsemalt tahtele, kavatsusele.

– tee, suund, rada. Märgi parempoolsed nn kirdeosad kujutavad inimese peas olevaid juukseid ja nägu silmadega. Radikaaliks on vasakult alla jooksev jalgade tee... jalgrada. Siis kokkuvõttes: jalad viivad sinna, kuhu pea juhib... kujutluspilt mööda teed kõndivast inimesest. Do on selle kanji on-yomi, hiinapärane hääldus, mis tähistabki teed, rada või kulgemist üldises tähenduses. Laiendatult võib see tähendada ka meetodit, viisi, arenguteed või kogu eluteed.